Friedrich Ebert noorem

Friedrich Ebert noorem (tuntud ka kui Fritz Ebert; 12. september 1894 Bremen – 4. detsember 1979 Ida-Berliin) oli Saksa sotsiaaldemokraatlik poliitik ja Saksa DV riigitegelane.

Friedrich Ebert noorema isa Friedrich Ebert (1871–1925) oli sotsiaaldemokraatlik poliitik, kes oli Saksamaa esimene riigipresident aastatel 1919–1925.

Rahvakooli lõpetamise järel õppis Friedrich Ebert noorem aastatel 1909–1913 raamatutrükkaliks. 1913. aastal astus ta Saksamaa Sotsiaaldemokraatlikku Parteisse. 1913–1915 töötas Ebert Nürnbergis trükkali ja ajakirjanikuna. 1915. aasta detsembris mobiliseeriti ta sõjaväkke. Ebert osales Esimeses maailmasõjas, ta demobiliseeriti 1918. aasta detsembris. 1919. aastal asus ta Berliinis tööle ajalehe Vorwärts toimetajana. Alates 1925. aastast töötas Ebert Brandenburg an der Havelis ajalehe Brandenburger Zeitung toimetajana. 1928. aastal valiti ta sotsiaaldemokraatide nimekirjas Riigipäeva liikmeks. Natsionaalsotsialistide võimuletuleku järel kaotas Ebert esmalt töökoha ajalehetoimetejana ja seejärel Riigipäeva liikme koha. Gestapo vahistas ta 1. juulil 1933. Teda hoiti kuni 1933. aasta detsembrini kinni mitmetes koonduslaagrites. 28. augustil 1939 mobiliseeriti Ebert Wehrmachti. Ta osales Poola kampaanias ja teenis Läänerindel. 1940. aasta mais vabastati ta teenistusest.^[1]

30. novembrist 1948 kuni 5. juulini 1967 oli Friedrich Ebert noorem Ida-Berliini linnapea.^[2] Alates 1949. aasta jaanuarist kuni 1971. aasta juunini ja uuesti alates 1976. aasta maist oli ta Saksamaa Sotsialistliku Ühtsuspartei Keskkomitee Poliitbüroo liige.^[3]